Hepplewhite’i stiil – vormide ja detailide õilsus

Hepplewhite on lakoonilise klassika ja õilsate vormide tõeline kehastus. Kogu neoklassitsismi ideaalsus on kehastunud selles ranges ja peenes stiilis.

Hepplewhite’i põhiliseks eripäraks võib julgelt nimetada pehmete, ümarate vormide ja lihtsate, kvaliteetsete materjalide kooslust. See stiil, mis on saanud oma nime Inglismaalt pärit peentisleri järgi, on aristokraatliku lihtsuse tõeline sümbol. Vaoshoitud värvitoonid, taimsed ornamendid, kumerad detailid ja siidine polsterdus iseloomustavad XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi alguse õilsust.

Lakoonilises teostuses elusad materjalid

George Hepplewhite’i tööde põhimaterjaliks oli punane puit, mis vaid harva loovutas oma esikoha tiibviljaku või kirsi puidule. Töötlemisel kasutas George kõige tihedamini lakki, väiksemate detailide (väikesed kaunistused või käepidemed) puhul langes valik aga vasele. Peaaegu kõik eskiisid, mida avalikustati nii meistri eluajal kui ka tema surma järel, kujutasid endast täisväärtuslikke projekte. Nende projektide hulka kuulusid kõikvõimalikud mööbliesemed, millega saab täielikult maja ära sisustada.

Hepplewhite’i väärikus ja ilu

Ümarate ja sirgete vormide, lihtsate mustrite ja elegantsete kangaste kombineerimine muudavad Hepplewhite’i stiili suurepäraseks valikuks neile, peene maitsega inimestele, kes ekstravagantsust ei kannata. Stiili peensus, mis tuleb välja pisut kumerates joontes ja filigraansetes motiivides, paneb inimesed endasse pöördumatult armuma. Tänapäeval saab Hepplewhite stiilis kummutit või lauda kombineerida interjööris näiteks klassikalises, jakobiinlikus või viktoriaanlikus stiilis mööbliga.

Vaatamata oma sajandipikkusele ajaloole ja lihtsatele motiividele, jääb Hepplewhite’i stiil üheks kõige peenematest. Kindlusega võib väita, et selle lihtsus ja peensus vallutavad veel mitmeid südameid.